Puumaja tasub värvida traditsiooniliste värvidega

Autor: Mart Vabar

Umbseat lateksvärvist niiskeks muutuvad voodrilauad toovad kätte puidu kiirema vananemise ning kujunevad välja seenkahjustused.

Kõigile meile on tuntud kestendavad, värvikihti maha ajavad hooned, mis on kaetud lateks- või mõne muu kilet moodustava värviga. Selline umbne värvikiht ei püsi majade “hingamise” tõttu puidust välisvoodril eriti kaua ka siis, kui selle kinnitumisomadused muidu eeskujulikud on.

Lisaks koledale väljanägemisele saavutame me koleda olukorra ehituskonstruktsioonide jaoks: niiskeks muutuvad voodrilauad toovad kätte puidu kiirema vananemise, kujunevad välja ka seenkahjustused.

Juba tekkinud kahju saab enamasti heastada vana värvi eemaldamise teel. Selle otsekohene mahakraapimine võib küll päris suur töö olla, kuid head riistad ning õppinud mehed leiavad iga konkreetse olukorra jaoks sobivaima lahenduse.

Liivapritsiga ei tohiks küll puumajale lähedalegi minna, keemilised värvieemaldajad aga maksavad päris korralikku raha – nii et mõtlemisainet niisuguse maja välisvoodri päästmisoperatsiooni juures leidub piisavalt.

Kui silmailu pole see kõige olulisem kriteerium, siis võib ka lasta majal mõned aastad kestendavana seista, kuni umbsest kilevärvist piisavalt suur osa seinast lahti tulnud on.

Viie-kuue aastaga tuleb kilevärv juba seinast niipalju lahti, et sein hingata saab, kõvasti kinniolevad kohad pole siis enam seintes liikuva niiskuse teel eriti palju ees. Siis võib terasharjaga nühkida maha kogu lahtise värvi ja sageli saabki tulemuseks piisavalt puhta töö, et võib sobivamate füüsikaliste omadustega värvi voodrilaudadele kandma hakata.

Ehtne, traditsiooniliste retseptide järgi valmis segatud õlivärv annab siin väga hea tulemuse, tänapäevased paremad tooted muide ei erine sellest sageli põhimõtteliselt. Muidugi, umbse värvi all oldud aastat ei mõju hästi laudvoodri kvaliteedile, sel ajal vananeb puit forsseeritud tempos.

Segatakse kokku linaseemneõlist või värnitsast, mida võib umbes poole koguse võrra vanade ning läbitöötanud määrdeõlidega täiendada. Sobiv toon saavutatakse vajaliku värvimulla lisamise teel, aga päris tökati tooni õli välistab loomulikult heledate toonide kasutamise.

Kui te soovite niisugust loodushoidlikku, materjalide korduvkasutusel baseeruvat tehnoloogiat omal käel kodus proovida, katsetage kõigepealt, kas tekkiv toon seinale kantuna on ikka see, mida te soovisite. Teiseks aga tuleb kindlaks teha, mis juhtub, kui ehtne õlivärv vanale värvipinnale kanda – sest keemia on üks peenike teadus, mis üllatusi tuua võib.

Tegelikult ei pea vana puumaja klantsima, nagu uunikumide näitusele viidav auto. Väärika maja väärika eaga kaasneb küll vajadus seda korras hoida, kuid naturaalsete värvide pehmemad, võiks ehk öelda inimlikumad toonid sobivad sinna juurde eriti hästi, toovad välja niisuguse ehitise hingestatuse ja pealetükkimatu ilu. Isegi väike värvi määrdumine või siniseks muutumine, seenkahjustus kuuluvad argipäeva juurde, need pole katastroof.

Majaomaniku seisukohalt on kõige õigem talle kuuluvat maja lihtsalt korras hoida, valvata, et selle konstruktsioonid ei hakkaks lagunema – kõik ülejäänud tegevused vajavad küllalt põhjalikku läbikaalumist, mis võib mittespetsialistile üle jõu käivaks osutuda.

Kindlasti tasub määrdunud värvi seinal pigem puhtaks pesta, kui üle värvida, sest aja jooksul pleekinud tooni täpselt tabada on pea võimatu. Seega uusehitustel on oma loogika, vanadel majadel oma, neid vägivaldselt paari panna pole võimalik.´

Allikas: Äripäev Online 31.07.2002